Kümme aastat muinasjuttu

Enne veel, kui Jaago blogi muutub jälle käsitöiselt asjalikuks, saab siia üles pandud üks postitus, mille tegemata jätmine näib võimatu. Meil oli pisike pidu. Jajah, sõbrad ja kallid -ja kokku saigi märkamatult seitsekümmend hinge. Põhjus: Jaagotalviste ametlikust pereloomisest on möödas kümme aastat.
Meie muinasjutupidu oli just sedasorti, mille eel- ja järeltööd ning pidupäev ise on nõnda unustamatud ja emotsionaalsed, et elame selle tunde sees ja ümber veel tänagi. Siikohal teen kohe kiire soovituse ka ära: pidusid võtke ikka kohe julgelt suurelt ette. Eelkõige enese pärast!
Meie pulma-aastapäevapeo mõte oli meelde tuletada, et armastused (ükskõik kelle või mille vastu), ei seisa püsti iseenesest. Neid tuleb hoida ja nende eest hoolitseda. Meie retseptid on meid välja toonud kümnendasse pulma-aastapäeva ja kavatseme siit kaugemalegi jõuda :). Abielunõustamisse ma siinkohal ei lasku, sest tegelikult tahan hoopis peo korraldamisest kõnelda. Et aga häid pidusid tuleks ikka juurde!
Plaanisime oma pidu pikalt, aga mõnusalt. Nii on ikka ausalt öeldes parem, saab võtta asjake-paar nädalas kordaajamiseks- just paras ports. Noorele perele kohaselt oli tegu säästupeoga, s.t tegime palju ise, et eelarve lõhki ei käriseks.*

Peoprogramm nägi ette ajaküllase külaliste saabumise-tervitamise koos kõigile kingiks mõeldud fotosessiooniga. Loobusime grupipildist sootuks. Selle asemel sai iga kutsutu - ja meie ka - mälestuseks erilisest päevast fotograaf Eelika Lipingu tehtud pildi. Et asi vahvam paistaks, olime ette valmistanud peotäie tahvleid, millele kirjutatud sõnumid pilte lõbusamaks teevad. Enne külaliste saabumist võtsime enda pere pildile püüdmiseks pisut rohkem aega ja tulemus oli valgusküllaselt romantiline ja helge.  Aitäh, Eelika !
Avakõne toimus õuele ehitatud püüne pealt Tairoga kahekesi. Tundsin end vähemalt nagu Eurovisiooni õhtujuht :). Isegi mikrofonid olid küljes! Kõnelesime peokavast ja andsime aru, mida peoga meelde tuletada tahame.

Esimese päevakorrapunktina palusime külalised soojale söögile. Kõigi kõhtude täitmiseks keetsime nelikümmed liitrit läätsesuppi, mille serveerisime võiroosi saatel sõprade ja köögihaldjas Merili abiga.
Pidu jätkus meie jaoks tähtsa tseremooniaga-meie abielu taasõnnistamisega Joel Luhametsa käe ja õpetussõnade läbi. Talituse juhatas sisse Holger saksofonil. Üksteisele kirjutatud armastuskirjade avalikule ettelugemisele eelnes Aveli imelise häälega lauldud "Lilled juustes". Talituse lõpetas pöördumine kohaletulnud sõprade poole: jällegi Aveli esitatud Mari Pokineni laulu "Sõpradele" ja meie kõigile valmistatud kinkide kaasabil.

Üleskutse taas kõhtu täita ei jäänud tähelepanuta. Pole ka ime, sest buffeena serveeritud külma lauda katsid lisaks tavapärastele salatitele Reeda pasteet, Tairo ema tehtud marineeritud silgud, Põlva Tillukohviku Eve leib ja kodune munavõi. Muide, ka hilisem tordilaud oli ruutmeetrise üht tüüpi lahmaka asemel kaetud kümmekonna erineva hõrgutisega, nii et kõik said valida, millist soovivad, justkui mõnusas kohvikus. Osa kodused, osa poetordid. Minule ja paljudele teistelegi väga meeldis, tuleb kordamisele järgmistelgi pidudel.
Tantsu ja tagaajamise sissejuhatuseks krabasime kõik külalised õuelt algavale sabatantsule (labajalavalss), mille lõpupuntra moodustasime tuppa tantsupõrandale. Rahvalikud viisid muutusid käreda mürtsuga üleüldisteks tantsulugudeks (hulga tugrikuid ülemineku eest DJ Harlet Orasmaale!) ja hoogu me enam maha ei lasknudki. Külalistelt eelnevalt palutud soovilood (lugu, mille järgi soovin kindlasti peol tantsida!) tulid riburada pidi ja andsid kokku nii mõnusa eripalgelise kompoti, et iga maitse õngitses midagi endale sobivat välja. Maie ja Ingmari ülilaheda loo järgi tantsitud sving vürtsitas tantsusetti veelgi.
Kellaaja 21.00 olime peokavas reserveerinud üllatusele. Et tantsu oli selleks ajaks keeruline maha keerata, venis see päevakorrapunkt küll pool tundi hilisemaks, aga meie jaoks oli asi ootamist väärt. Pidu ette valmistades soovisime külalistele ja endale kinkida üllatuse, mis läheks hinge. Laulda me ei oska, niisiis otsustasime tantsu kasuks ja Tairo aitas teoks teha unistuse, mis, ma arvan, on pähe kinni jäänud mitmetele Dirty Dancingu legendaarset esimest filmi näinud piigadele. Õppisime omal käel selgeks Patrick Swayze ja Jennifer Gray lõputantsu (jaoikuikeeruline see ilma juhendajata on, poleks ausalt öeldes mitte uskunudki), no tegelikult küll vaid umbes kaks minutit tantsust :). Pööraselt palju nalja õppimise ajal (siinkohal ei saa rääkimata jätta Johani ja Jaagupi omavahelist kahekõnet umbes kuu enne pidu- Jaagup: "Äkki saavad peoks tantsu selgeks, siis nad võivad ju sellega esineda." Johan (venitab kahtlevalt meie rähklemist piieldes): "Ei tea-aaa, äkki hõbepulmaks...") päädis siiski etteastega, mis kuulus peol kordamisele. Minu jaoks oli aga tants nii emotsionaalne, et peale etteastet ei suutnud ma kuidagi pisaraid tagasi hoida. Õnneks ei olnud ma ainuke nutulöristaja ja see kehtib kogu päeva kohta.

Külaliste abiga paigutasime Jaago talu kogu moosistamata purgitagavara täis põlevaid küünlaid ja laotasime need üha tihenevas sumedas augustiöös peotelgi ümbrusse ja õuele laiali. Et aga selge oleks, kes selle peo kohal oma soosivat kätt hoiab, korraldas loodus külalistele veel teisegi vaatemängu- virmalised, mis paljude jaoks olid elu esimesed.


*Tean, et paljud Eriti Tähtsa Peo plaanijad tahavad siikohal kindlasti teada, palju siis ikkagi... Olgu siis pealegi maha öeldud: sooja söögi, külma laua, fotograafi, video, tordikuhja, DJ ja peotelgiga peo kulud kaheksakümnele inimesele jäävad ise põhjalikult panustades julgelt alla kahe tuhande euro.