Jaago talu veebikool: kõrvitsapidu

Meie saagid on sel sügisel tugevalt kabatšoki poole kaldu. Poisid uurivad kahtlustavalt iga toidupala ja küsivad üle, kas seal ka suvikõrvitsat on. Tihtipeale pean pattu tunnistama, ükskõik, kas tegu on soolase või magusa roaga, sest rikkaliku saagi korral teeme tsukiinist nii suppe, praade kui kooke. Tegelikult söövad kutid suvikõrvitsat täitsa hästi, lihtsalt Jaagupi arvates on jama, kui üks toiduaine on laual  i g a   p ä e v  (Jaagupi sõrendus ja liialdus).
Et looduses peab valitsema tasakaal, on muud saagid jälle kesisemad. Näiteks õunu on meil erinevalt ülejäänud eestimaalasest suisa napilt. Ei teagi, kas see on õnn või õnnetus, kuuldavasti rabavad õunaomanikud sel aastal kõigi nende ubinate sissetegemise ja realiseerimisega nagu tumm leilis.
Kõrvitsaid ka pole. Võib-olla sellepärast, et neid ma ei külvanudki :) Ma nimelt mäletan eelmise aasta (muskaat)kõrvitsaid, mis gigantsete haarmetena üle aiamaa levisid, seejuures midagi erilist otsa kasvatamata. Olin täitsa kindel, et veel tsutt ja siis avastan end salakavalalt majja pressinud kõrvitsakombitsad meil magamistoast. Sel kevadel otsustasin kõrvitsa asendada lõvilõugade ja lillhernestega ning olin tegelikult väga rahul, mismoodi mu asjalik aiamaa lisaks õitses ja õilmitses.
Nüüd aga tunnen kõrvitsast puudust. On see ju vili, mis oma imeliselt kiirgava olekuga sümboliseerib sügist enam kui miski muu. Tahaksin kõrvitsaid aknalauale ja supi sisse ja koogiks ja...

Minu meelest on kõrvits lausa viljakus ise. Selle ergav ja soe toon ning vormikalt kaarduvad kurvid pakatavad häbitult elulustist ja küllusest. Kõrvits on kui pontsakas perenaine, soe ja kutsuv. Kahtlemata laienevad need omadused kõigele, mida kõrvits puudutab- silmailu, toidulaud, ....
Silmailuga on küll selline lugu, et päriskõrvitsate ekspositsioon võib lõppeda kaunikesti haisva üllatusega. Hea mitu aastat tagasi upitasin oma imeilusa ergava kõrvitsakollektsiooni esikusse kapi otsa- no et oleks ilus vaadata, hea jahedas säilitada ja vajadusel võtta ka. Ühel heal päeval (oimillinevaleväljend) andis ühe kukununnu seni mitte mingil moel väsimuse märke ilmutanud külg ühtäkki vaikse ohkega järele. Siiamaani mäletan- päriselt, see oli nagu filmis. Teate seda väljendit, "sündmused toimusid justkui aegluubis". Mhmhhh. Kõrvitsakülge tekkis lohk, külg vajus veidi sisse ja avanes vaikse kärinaga.  Sellel kohal taipas filmi kangelanna, mis ees ootab, aga muidugi jäid tema reaktsioonid sündmuste edasise käigu jaoks liiga aeglaseks.  Pragu laienes. Sees kükitav sültjas mass sai gravitatsiooni mõjul vajaliku tõuke, nihkus esialgu kapipealsele, mõtles seal hetke ning venis siis üha kiireneva tempoga kapi külge mööda alla. Poolel teel hakas kõrvitsamassil kiire ning  u s k u m a t u l t  jäledalt haisev sisu plartsatas esikupõrandale laiali, kõike teel kohatavat laia kaarega kaunistades. Vaatasin nagu peata kana esikus lainetavat õudust ning oma kollasekirjuid sukki. Selle imalmagusalt lehkava jubedusega koristamisel rinda pista- vaat see nõudis meelekindlust, mida minul lõpuks enam ei jagunud. Pistsin lapi Muskale pihku ja lasin jalga. Kõrvitsasuppi ma tol aastal ei tahtnudki.
Nüüd olen targem. Kõrvitsad söön kohe ära või pistan purki ja sügavkülma, kodu kaunistan aga valekõrvitsatega, millest pole plahvatusi oodata. Paar aastat tagasi tegin ajakirjale Käsitöö sellest loo ka. Et aga sügis oma kõrvitsalembusega on jälle kohal ning lausa nõuab dekoratsioone, panen siinkohal veekord kirja, kuidas endale lihtsa vaevaga igihaljad/igioranžid kõrvitsad kasvatada.
Allolev sobib imehästi mõnusaks sügisõhtuseks nokitsemiseks koos lastega, sest kleepimine ja värvimine on mõlemad toredad tööd, millega saavad hakkama ka väiksed käed ja erinevalt päriskõrvitsatest kasvavad need nunnud valmis vaid loetud tundidega.


Sul läheb tarvis:

Suuri õhupalle
Tugevat naturaalset nööri
PVA-liimi
Ajalehti või majapidamispaberit
Paberkäterätti või salvrätte
Akrüül-, guašš- või muid hästi katvaid dekoratiivvärve
Rohelist kangast või lilleteipi
Kääre, pintsleid, liimitopsi

Hakatuseks puhu õhupall lõhkemiseni punni ja lase siis umbes poole võrra tühjemaks. Nii treenid kera pingutuseks, mis ees ootab ja pall saab piisavalt vedel, et seda vormida. Liiga täis õhupallilt kipuvad nöörid maha libisema ja vorm ei tule kõrvitsapärane. Sule ava tihedalt sõlme või nööriga, et pall tühjaks ei vajuks. 


Leia õhupalli allküljel olev "naba"- paksem koht, tipuke, mis päris pingule kunagi ei venigi. Napsa naba näpu vahele ning palu kellelgi selle ümber nöör tugevalt kinni tõmmata ja sõlme siduda. Nüüd on sul olemas kaks "poolust", tugipunkti, mille abil hakata kõrvitsat vormima. Üks on nööriga varustatud "naba" lõunapoolusel, teine õhupalli puhumisava ülal põhjas. 

Kõrvitsa vormimine käib tordikarbi sidumise põhimõttel. Tee naba külge kinnitatud nööriga tiir ümber palli, seo teise poolusega ja liigu tagasi naba juurde. Enne kinnisidumist tõmba nöör korralikult pingule, nii et nöör soonib tugevasti palli sisse (esimese tiiru järel meenutab pall seega mõnevõrra inimese tagapalgeid). 

Siirdu uuele ringile. Pinguta ja kinnita ning tee veel kolmaski tiir. Nii saad üsna kõrvitsapärase kuuesektorilise vormi. Tiire võid ka muidugi enam teha. 


Lahjenda PVA-liim veega (2 osa liimi, 1 osa vett). Pintselda kogu pall liimiseguga üle.

Rebi paberkäterätist tükke ja ribasid ning kata nendega palli pind. Kindlasti kasuta rebimistehnikat, nii jäävad ühenduskohad loomulikumad.
Mina kasutasin tükke suurusega umbes 2x3 kuni 5x5, vahel ka pikki ribasid. Mida sirgemalt suudad tükid kõrvitsale liimida, seda siledam see tuleb. Jäta pall kuivama.



Järgmiseks kihiks liimi ajalehe- või majapidamispaberi tükke, need annavad kõritsale tugevuse. Valget majapidamispaberit on pärast lihtsam kõrvitsavärviliseks võõbata, ajaleht on jällegi kättesaadavam.
Kata eelmine, kuivanud kiht PVAga ja sea sellele järgmised tükid. Lase kuivada ning tee veel paar-kolm tugevama paberi kihti. Parasjagu on kihte siis, kui kuivandu kõrvits näpuga vajutades enam lössi ei vaju.

Viimaseks kihiks kata kõrvits jällegi salvrätitükkidega, nii jääb kõrvitsa pind loodulikule lähedaselt krobe. Lahtised servad ja ülestikku sattunud salvrätitükid „laki“ lahkelt liimiga laiutades üle. Et liim läheb õhukesest salvrätikihist läbi, jäävad tükid ilusti kinni. Lase kuivada

Kui kõrvits on kuivanud, värvi see sobivas toonis. Sega punaseid, oranže ja kollaseid, pruune, rohelisi, musta. Vaata päriskõrvitsaid või häid kõrvitsapilte internetist.

Mähi õhupalli puhumisava rohelise lilleteibi või paelaga üle. Seo lipsuke lehepojaks.
Sea oma ilusad kõrvitsanunnud aknalauale, kapipealsele või esikulauale ning tunne rõõmu külaliste ahhetustest. Loe kokku, mitut inimest suudad haneks tõmmata. Vean kihla, et neid on omajagu ;)