Teeme 6. mail permapeenra ära!

Pikema staažiga blogijälgijad teavad juba, et kevadeti tõstab potipõllunduskirg minus alati uhkelt pead ning varem või hiljem jõuab mõni selleteemaline postitus ka lugejateni. Seejuures tunnistan ma alati ausalt, et olen tegelikult laisapoolne aednik, kes teeb otsuseid ja kasvatamist pigem sisetunde kui tohutu raamatutarkuse toel. Mõnikord läheb õnneks, teinekord lähen alt- niimoodi õpingi. Mingi grammikaupa väetiste kalkuleerija või skeemi järgi tagasilõikaja ma pole ega vist saagi selleks. Minu ideaal on peenar, mis annab saaki, pakub silmailu ning seda soovitavalt võimalikult väikese töö ja ajakuluga.
Juuresolevatelt piltidel on selgelt näha, et oleme meiegi potipõllundust teinud täiesti klassikaliselt. Kaeva aga maa üles ja kobesta ja vea vaod sisse ja... Suur ja töömahukas, kuigi viljad olid muidugimõista väga nauditavad.

Tahtsin aga vähem vaeva ja rohkem plaksutamisväärset tulemust. Nii katsetasime mõni aeg hiljem ruutaianduse põhimõtetel toimivat peenramajandust ning rajasime heinapallipeenra.

Sel aastal tahame lisada veel ühe eksperimendi- permapeenra. Permakultuur on sedasorti holistiline elu- ja aiapidamisstiil, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. Permakultuuri idee järgi toetab ja varustab loodud süsteemi iga element teisi ning lõppeesmärk on võimalikult iseseisev tervik, millesse inimene oma vajadusetega sobitub loomuliku osana. Aiapidamise puhul tähendab see olemasolevate ressursside kasutamist ning peenraid, mille märksõnad on sonkimata muld, multšimine, kõrg- ja kuhikpeenrad ning vähe kastmist.

Täpselt sedasorti peenar, mida meie käsitöömaja vajab! Mõtle ise, kas poleks tore, kui meie suurest õhtuaknast avaneks vaade enda eest ise hoolitsevale peenrale, mis kasvatab külalistele maasikaid ja pakub lilleilu?
Permakulturist ei asu iga hinna eest üht või teist sorti kasvatamist jõuga installeerima, vaid lähtub sellest, mis käes ja olemas ning ehitab oma aia üles just sellele. Seega vaatasime meiegi Jaagol ringi. Mis meil (üle) on? Pirakas kuhi poolmädanenud palke. Jep. Igal aastal tekkiv kuhi viljapuude tagasilõigatud oksi. Jah. Ports põllukive. Seal. Teeservse eurokraavi kaevamisest tekkinud mullahunnikud. Mhmhh. Suve jooksul kuhjakaupa muruniidet multšiks. Olemas. Ongi peenar koos!

Teeme ära! Juba 6. mail, ülemaalisel talgupäeva järgsel päeval. Justnimelt JÄRGSEL, sest laupäeval on Jaago käsitöötalu kamp täiskoosseisus Tartu Kevadlaadal ja see tähendab ju selgelt seda, et me samal ajal talguid pidada ei saa. Ja mis seal ikka, et suurem osa Eestist puhkab sellal talguväsimust välja, meie omad tulevad nii põnevad ja mõnusad, et neid võib pidada ka pühapäeval!
Kogunemine ja soojade saiakestega kostitamine toimub kell 10.00 Jaago käsitöötalus, hoogtöö algab kohe selle järel. Toimub kaevamist ja tassimist, lükkamist ja tõmbamist, ladumist ja lahtivõtmist, kuhjamist ja silumist. Kasutusel on labidad, kärud, kühvlid, rehad, ämbrid ja kümme isiklikku sõrme.

Talgukõhutäis ja kohvepausid meilt, hea selts ja kaasalöömine teilt. Iga osaleja boonuseks on teadmised teistmoodi aiapidamisest ning varasemate aastate ruutaiandus- ja heinapallipeenrakogemustest. Koju minnes tahad kindlasti mõnda neist kohe katsetama hakata!
Kaasa võta võimalusel töökindad ja labidas, rõivastu ilmastikule vastavalt ning pane jalga mugavad tööjalatsid. Kindlasti raba kaasa kogu oma peenrakogemus, nii õhuke või paks kui see ka poleks, sest omavahelistest vestlustest ja ühistest teadmistest ujub pinnale huvitav.
Registreeru talguveebis või kirjuta või helista!
Näeme varsti?